Seda küsimust on tihti esitatud, sest õiget vastust ei tea paljud.
Seetõttu sai tehtud uurimistöö, millest lühiülevaate annab alljärgnev kokkuvõte…
Millest sai alguse sõrmuste kandmise traditsioon?
Legend räägib, et Herakles päästis kalju külge aheldatud Prometheusi. Oli ta ju varastanud tule jumalatelt ning andnud selle inimestele. Zeus käskis Hephaistosel valmistada sõrmuse selle ahelate lülist ja panna sinna külge kivikillu kaljurahnu küljest, kus Prometheus oli ahelais rippunud. “Olgu Prometheus igaveseks ajaks kalju küljes kinni” oli Zeus öelnud. Maailma isand andis sõrmuse kingina alistamatule titaanile ja tänutäheks kandis see sõrmust edaspidi alati. Nõnda jäigi Zeusi tahe lõpuni ausse ja sai alguse sõrmuste kandmise traditsioon.
Ring on igaviku sümbol, ka abielusõrmused on ringid ja nn armastuse keti lülid, millega ühendatud liit on lahutamatu.
Miks kantakse abielusõrmust just nimetul sõrmel?
Paralleelselt eksisteerib kaks peamist ja üldlevinumat uskumust.
Vana-Kreeka ajaloolane Plutarchos[1] ja G.Monger[2] kirjutavad, et ühe legendi kohaselt on traditsioon väidetavalt saanud alguse vanast Egiptusest, kus balsameerijad ja arstid oli hästi tuttavad inimese anatoomiaga. Nende arvates läheb vasaku käe nimetust sõrmest otse südamesse peenike närv ja seetõttu olevat just see sõrm seotud kõige enam armastusega. Samuti oli just mõlemal käel nimetu sõrm maagiline, millega (ja ainult selle sõrmega) tohtis balsameerida.
Teise legendi kohaselt on olemas uskumus ning koolkond, mille järgi parem käsi on just see, millega juhitakse oma elu ja johtuvalt just parema käe nimetu sõrm on seotud kõige enam armastuse ja abieluliiduga.
Kummal käel kantakse siis ikkagi abielusõrmust?
Nagu eelpool kirjeldatud, siis on sõrmuse kandmisel traditsioon nn paganlik rituaal, mis on juurdunud meie tavanditesse. Aastal 860 paavst Nicolaus I kirjutas oma kirjas[3] Bulgaaria kuningale Boris I-le, et on olemas abiellumisel sõrmuste kinkimise tava ja katoliku kirik aktsepteerib väärismetallist ning kohustab abielusõrmuste kandmist vasakul käel. Selle kirjaga seadustas katoliku kirik abielusõrmuste kandmise. Seega vasakul käel kannavad abielusõrmust katoliiklased või sellest usust mõjutatud rahvad (nt Rootsi, Soome, Prantsusmaa, USA jne).
Eestlased kannavad abielusõrmust paremal käel. On levinud mõnelpool arvamus, et parema käe sõrmes kanntakse Eestis abielusõrmust seetõttu, et seda kohustas nõukogude võim vmt pealesurutud tavand. Nagu nähtub eelkirjeldatust, siis tegelikkuses ei ole see üldse nii. Ka Jules De Revel oma raamatus „Kombejuht hällist hauani“[4] kirjutab:
„Kihlasõrmus kantakse pahema käe sõrmuse sõrmel, peale laulatust aga paremal käel laulatussõrmusena. […] Tihti on kihlasõrmus kalliskividega, laulatuse sõrmuseks aga sile võru.“ Veel kirjutab ta, et maades, mis on mõjutatud germaani kultuurist on kasutusel just sellised kombed (nt Eesti, Saksamaa, Austria, Ungari, Poola, Läti, Leedu jne). Seega on paremal käel abielusõrmuste kandmise traditsioon tegelikkuses aastasadu võib-olla isegi veel rohkem vana meie kultuuris ja eestlaste põline tava. Arheoloogilised leiud kinnitavad, et Eestis kanti abielusõrmuseid juba 13.-14.saj alates.
Meil on levinud samuti tava, et lahutatud võtavad sõrmuse abielusõrmest (paremast käest) ära ja kannavad seda abielu lõppemise tunnusena vasakul käel.
Lisaks on tänavapildis tihti kohata eakaid (sagedasti naisterahvaid), kellel on vasaku käe sõrmes kaks sõrmust, nii kannavad neid lesed. See komme on austuse ja armastuse märk oma lahkunud kallimale ning samuti tunnus sellest, et abielu on lõppenud.
Tulevased abiellujad võivad algatuseks uurida, millises sõrmes kannavad sõrmust teie vanemad ja vanavanemad, sest see on esmane kultuurtuuri ja traditsioonide allikas teie peres ning nii saate edasi kanda peretraditsioone.
Miks abielusõrmus on reeglina kullast?
Põhjus on lihtne. Kuld sümboliseerib (Vana-Egiptuse päikesejumal Amon-Ra järgi) päikest, jumalust ja ülimat väge. Seetõttu pidi kullast sõrmuse kandmine armastuse sõrmel (nimetul sõrmel) andma erilist, maagilist, jõudu ja kaitsma seda liitu.
Väike valik kirjandust:
[1] Plutarchos. Nt raamatud “Moralia” ja “Symposiacs”
[2] George Monger. Marriage Customs of the World: An Encyclopedia of Dating Customs and Wedding Traditions. 2013.
[3] The Responses of Pope Nicholas I to the Questions of the Bulgars A.D. 866 (Letter 99).
[4] Jules De Revel. Kombejuht Hällist Hauani. Täielik õpetus häist kommetes, viisakusest ja peenest toonist kogu inimelu avaldustes. Tallinn, 1927.
