Suur pulmapidu ehk hästi ja odavalt korraldatud elu tähtsündmus!

Viimasel ajal on pidude korraldamise eelarve koostamine üks võtmeküsimusi. Kergitan pisut eesriiet uudsele lähenemisele ja loodan, et on huvitav lugemine ning kasulikke näpunäiteid kõigile!
Selgitan, kuidas saab korraldada väga uhket pulmapidu täiesti mõistliku või isegi minimaalse eelarvega. Kirjutis on pikemat sorti ja tänan juba ette kõiki, kes lõpuni välja loevad.

Alguse sai kõik juba mõni aasta tagasi, kui räägiti palju statistikast ning abielude sõlmimise järjest kahanevast arvust. Oli parasjagu ka „masu“ ajastu. Pulmaisana tekitas see loomulikult minus küsimuse, et kas töö ja leib lõpeb otsa ning pean ka ametit vahetama?
Sestap võtsin julguse kokku ja terve suve vältel erinevatel sünnipäevadel, pulmapidudel jmt küsisin noorpaaride ning teiste inimeste käest, et mida nemad asjast arvavad. Mis võib olla põhjuseks, et abiellutakse ja pulmapidusid peetakse vähem?
Minule täiesti suureks üllatuseks oli 90% vastajate üksmeelne arvamus, et ei saa abielluda, sest pulmapidu on nii kallis lõbu ja ei ole lihtsalt raha selleks! Üheltpoolt tundsin rõõmu, et peetakse lugu traditsioonidest, kus mitte ainult abiellumise fakt, vaid see koos pulmapeo rituaalide, tavandite ja tralliga annavad õige tõuke õnnelikuks abielumerel seilamiseks. Teisalt aga tekkis soov midagi teha selleks, et inimesed ei peaks loobuma nii suure ja tähtsa sammu astumisest lihtsalt raha puudumise tõttu.
Tekkis üks idee, mida tutvustasin kord meelelahutajate koosolemisel ka staažikamatele kolleegidele. Vastuseks, aga sain ühelt neist ruttu, et – sina noormees hoia oma suu kinni, sellise ideega ei lähe me ei külalisi ega noorpaari mõnitama! Ja sinna see asi jäigi, aga südames ei andnud asu tekkinud mõte ikkagi.

Antud ideest tiivustatuna hakkasin tegema mõtetes kokkuvõtteid eelnevatest ja tähelepanekuid oma praktikast hetkel toimuvatest üritustest. Tulemus oli šokeeriv. Ah, et kuhu sihin või millele viitan? Olukordi on olnud väga palju, kirjutan mõne eredama näite tõestisündinud juhtumitest.

Kindlasti on igaüks ise käinud ja väisanud mingit koosviibimist. Täiesti tavaline on see, et 1 või 2 kohta lauas on tühjad, sest erinevatel põhjustel ei ole kutsutud külalised kohale jõudnud. Ei tundu ju midagi erakorralist.
Kujutage nüüd ette, et teil on kutsutud 70 külalist pulma. Broneeritud on peosaal, koos ööbimiste jmt vajalikuga. Noorpaar on pulmamajas juba eelmisel päeval valmis ning (NB!) helistab kõik külalised üle, veendumaks nende kohaletulekus. Kõik külalised kinnitasid, et kõik on hästi ja tulevad kindlasti kohale. Olin selles pulmas muusikuks.
Kui jõudis kohale pulmamajja pulmarong, siis nägin juba eemalt, et noorpaar on tujust ära. Küsisin pulmaisalt, mis juhtus? Ta ütles, et kui kõik lauda istuvad, siis näed isegi.
Selgus, et hoolimata kõikide külaliste kinnitusest ei jõudnud kohale 18 inimest ikkagi. Mida see praktikas tähendas noorpaarile?
Esiteks pidid nad kinni maksma kõik rohkem tellitud söögid ja joogid. Peolaud tundus, et oli nagu pool tühi (pea 1/3 külalisi puudus), peo pidulikkus ja harmoonia oli rikutud. Lisaks pidid nad renti maksma rohkemate nõude eest ning isegi majutuse kõikide külaliste eest kinni. See oli terve kompleksi rent, seega ei sõltunud ööbijate arvust hind. Samuti oli ju noorpaar arvestanud ka kingitustega, millest nad lootsid maksta osaliselt pulmapeo kulutusi.
Noorpaar pärast ise kommenteeris, et nad oleks saanud rentida väiksemale seltskonnale hoopis teise peokoha ja hoidnud sellega kokku oluliselt raha, kuid palju sõpru ei saanud jätta kutsumata ning seepärast sai suurem koht valitud. Eriti tegi meelehärmi see, et kuni viimase hetkeni olid kõik „tulijad“ja kinnitasid seda, kuid kohale ei jõudnud ikkagi. Oleks noorpaar teadnud ette, saanuks kulutusi oluliselt vältida – kohta vahetada, sööke vähem tellida jmt.
Külalised ise ei mõtle paraku tihti sellele, et kui nad kohale ei tule ning ei teata ka mittetulekust ette, siis mis see maksab võõrustaja jaoks? Miks meie sõbrad nii teevad, seda ei oska kuidagi kommenteerida, nad ei ole ju halvad inimesed vaid hoopis head sõbrad …

Teine juhus oli analoogne, sellest rääkis mulle üks kolleeg. 70 külalisega pulmapidu ja kohale ei tulnud 35 inimest. Tõsi umbes 10 oli teatanud ette, kuid järelm on täpselt sarnane eelkirjeldatuga.

Kolmas juhus räägib külalistest – keda ja miks kutsuda?
Paluti mul juhtida ühte pulmapidu Tartus. Abielu registreerimine „õnnepalees“, seejärel ringsõit linnapeal, koos pulmategevustega ja lõpuks kaks tundi banketti linnas peomajas. Viimasel hetkel pruutpaar palus, et oleks ikkagi vahva, kui ma viibiksin banketil ja musitseeriksin piduliku lõunasöögi taustaks. Nõustusin.
Kõik sujus ringreisil tõrgeteta, kuigi märkasin ühte külalsikonda, kes hoidis omaette ja muigas taamalt. Jõudes peomajja, juhatasin kõik külalised ilusasti laudadesse ja serveerimist alustas gatering. Mina läksin lavale, eesriie oli ees, et olla valmis peale serveerimise lõpetamist alustama musitseerimisega. Hetke pärast tuli minu juurde kaame loomuga kelner ja küsis: „Raul, mis külalised sa oled siia toonud?“ Vaatasin nõutult tema poole ja ta lisas, et nurka oli istunud seltskond (see, keda eelnevalt mainisin) ja oli kõnetanud kelnerit umbes nii – õu kuule, too meile neli viina ja saaks juba ruttu süüa. Kui kelner juhtis tähelepanu, et kõik ei ole veel kohti leidnud ja serveerimist alustatakse noorpaarist, siis tuli kommentaariks – meil on sellest noorpaarist jumala pohhui!
Kahju oli, et nii toredal ja tähtsal päeval mõni isik või seltskond sellise käitumise ning suhtumisega noorpaari mõnitab. Alati kaaluge ja valige hoolikalt, ei pea kutsuma kedagi pidustustele viisakusest. Kutsuge need, kes peavad teist lugu ja kellest peate teie.

Neljas ja viimane näide räägib kingitustest –  mida ja kui palju siis?
Üks pulmaisa, kes viib läbi slaavi pulmasid rääkis sellise näite. Vene pulmades on kombeks, et iga külaline (mitte külalispaar, vaid igaüks) toob kingituseks anonüümse ümbriku rahaga. Pulmas oli 140 külalist. Nüüd miljoni küsimus – mitmes ümbrikus 140st oli raha? Õige vastus on, et sel korral oli 40 neist rahaga. 100 tk olid poetatud südamerahuga kingitustekasti tühjalt. Miks nii tehakse on minule keeruline mõista.
Ise olin ühel juubelil, kus südaööl peale tordi serveerimist külalised käisid tähtpäevalisele peale, et ole ikka hea ja ava ümbrikud ning loe ette kõik ilusad luuletused ning õnnesoovid. Neid on tõesti tore kuulata ja ega teist muud aega ning võimalust väga ei olegi olemas kõikidele külalistele nende sõnumite ettelugemiseks.
Seisin õhtujuhina juubilari kõrval ja olin moraalseks toeks asja läbiviimisel. Kuna seisin tähtpäevalise läheduses, siis paratamatult nägin, et igas ümbrikus oli (soliidne) rahaline kingitus. Silma hakkas, oma erilisuse poolest, ühe neljaliikmelise seltskonna kink. Kaart oli toreda sõnumiga ja ka kingitus oli olemas … nelja peale 5 €. Saan aru, et igaühe rahaline seisund ei võimalda suurt kingitust, kuid selle seltskonna välimusest seda küll välja lugeda ei saanud. Küll aga jäid nad veel meelde minule sellega, et pidevalt oli samal seltskonnal lauas teemaks – kuule, ulata seda ja toda juurde; nii, mis nüüd, kas midagi toimub ka; kust viina juurde saab jne. Nõudsid palju, aga lugupidavast iseenda panusest koosviibimisele jäi pehmelt öeldes vajaka.

Tagasi nüüd minu idee juurde.
Kogu asja juures pidasin väga oluliseks meie ammus tava, et pulmapidu peeti ikka ka selleks, et alustav paar saaks omale jalad alla. Kogu kogukond aitas sellele kaasa erinevate kingituste, tegevuste ja annetuste näol. Samuti käidi pulmas nii, et igaüks tõi midagi kaasa, mida sai lauale söögiks ja joogiks panna. Miks peaks abiellumine tänapäeval tähendama võlgade tekkimist või kogutud tagavarade äraraiskamist? Ei saa ju nii alustada pere loomist! Mina ei oska öelda, millest on algus saanud, see tava, et noorpaar peab kogu peo välja tegema? Isiklikult arvan, et ega ikka ei pea küll.
Kuigi enamus kingitusi tuuakse tänapäeval ümbrikuformaadis, siis nende sisu läheb ikkagi pulma eelarve tagasitäitmiseks. Tekibki peamine küsimus, et kas on kuidagi võimalik kõike eelkirjeldatut vältida või hoopis ära kasutada?

Ühel päeval oli käes hetk, kus palusin enda tüdruku kätt ja olin ise nende küsimuste ja probleemide ees. Plaanisime ka pulmapidu, no aga mida ei ole on raha. Otsus oli meil kindel, et laenu ei võta selleks, et sõpru sööta ja joota!
Kõike eelnevat arvesse võttes tutvustasin oma tulevasele kolleegide poolt maha laidetud „noorpaari ja külalisi mõnitavat“ ideed. Naine oli kohe särasilmi nõus ja ütles, et täpselt nii teemegi. Olime esimesed ja võtsime riski, et korraldada pisike eksperiment.
Otsustasime, et meie poolt on meelelahutus, fotograaf, saali rent ja noorpaar, aga ülejäänu eest vastutab iga külaline ise! Kes kohale ei jõua on oma riisiko.
Võtsime gateringi hinnapakkumise ja arvutasime välja, palju maksab üks õhtusöök, koos kõikide lisadega. Lisaks saime ka peomajast supersoodsa ööbimisvõimaluse, kus igaüks sai eraldi maksta.

Saatsime eelkutsed ja palusime broneerida aeg ning teavitasime erikorraldusest pulmade läbiviimisel. Keeldusid tulemast ainult 4 inimest ja seda mitte raha pärast. Kutse sai umbes sellise tekstiga:
„